“Sild” & “Nida Ekspressioon”

Nida maaliplenairi XX Juubeliaasta.

Kunstnik Saulius Kruopis - Nida Plenairi initsiaator ja organiseeria.

Tänane Nida kunstnike residents põhineb 19. sajandi teise poolel loodud traditsioonil, mil kunstnike poolt avastati Nida poolsaar selle kõrvaliste kaluriküladega.

Ajalugu:

19. sajandi  lõpus hakkasid Königsbergi  Kunstiakadeemia professor ja tudengid igal suvel külastama Nidat.  Lovis Corinth (1858-1925) väisas Kura poolsaart oma akadeemiaõpingute ajal (1876-1880), 1888 aastal Gumbinë’s sündinud maalija ja poeet Heinrich Krüger (1863-1901) kutsus sinna omakorda  Königsbergi Kunstiakadeemia koolilõpetaja Ernst Bischoff-Culm’i (1870-1917).  Bischoff-Culm omas suurt mõju Nida kunstiresidentsi loomisele. Kunstnikud veetsid oma suved kohalikus hotellis mida pidas Hermann Blode. Aja jooksul sai Skruzdynë’s hotellist  residentuuri keskus.

Lisaks Ernst Bischoff-Culm’i mõjule formeeris Nida kunstiresidentuuri algperioodi tuumiku Königsbergis sündinud maalija Hans Beppo-Borschke (1888-1914).

1905 a. tuli Nidasse  esmakordselt  Hans Kallmeyer (1882-1961). Pärast kunstiteaduse õpingute lõpetamist, 1911 ja 1944 vahemikul oli ta veetnud oma suved Kura poolsaarel maalides, sama tegid Edith Wirth-Sukkau (1881-1941) koos abikaasa Herman Wirth`ga (1877-1956).

1914-1918 külastas Nidat Leedu päritolu kunstnik Pranas Domðaitis (1880-1965).

20. saj. alguses sai Nidast eelistatud puhkuse ja loomingukoht Saksa kunstnikele ja intellektuaalidele.

Maalijad, fotograafid, kirjanikud, näitlejad ja heliloojad tundusid avastavat Kura maasäärt kui vaikuse ja loomingulise inspiratsiooni lätet.

Bischoff-Culm’i maalitud maastikud olid inspiratsiooniks ekspressionist Max Pechstein’le (1881-1955),

kes nägi töid Berliinis Kura maasääre teemalisel näitusel ja samuti soovis tulla Nidasse veetes seal järgmised viis suve, maalides hulganisti ekspressionistlikke vaateid.

Pechstein’i ja Karl Schmidt-Rotluff’i (1884-1976, külastas Nidat 1913 a.) ilmumine tekitas residentuuris

elevust ja genereeris ägedaid vaidlusi impressionismi ja ekspressionismi pooldajate vahel.

Pärast Esimest Maailmasõda valitses residentuuris ekspressionistlik liikumine.

Kunstnik Ernst Mollenhauer (1892-1963), Hermann Blode’i väimees toetas samuti seda liikumist. Tänu tema jõupingutustele õitses residentuur taaskord 20-ndatel ja 30-ndatel aastatel.

1923 a pärast Klaipeda regiooni lisamist Leedu alla sai Kura maasäärest inspiratsiooniallikas ka Leedu

kunstnikele jäädes endiselt atraktiivseks keskuseks ka Saksa kunstnikele.

“Vaba kunsti” vaimsus oli Nidas elus, seda vastupidiselt Saksamaale kus hoogustus natsionaalsotsialistide kampaania modernkunsti vastu mida hakati pidama “degenereerunuks” (Entartete Kunst).

1930 aastal ehitasid Carl Knauf (1867-1944) ja Richard Birnstengel (1887-1968) Nidasse kohalikus stiilis stuudiotega maju. 1929-1930 aastate kunstnike residentuuri  tuntud külaline - kirjanik Thomas Mann ehitas oma suvemaja Nidasse, mis tänapäeval funktsioneerib kirjaniku majamuuseumina.

Nidat, mis 19 sajandil oli tuntud kui “Preisi Sahara”, nimetati 20. sajandil “maalijate paradiisiks” ja “imede maaks”.

 Mollenhauer kirjutas Nidast: “See on maastik maalikunstnikele - täis valgust ja avarust, vett ja päikest. [...] Nida oli kunstnike ja kõigi inimeste kogunemise koht kes soovisid kogeda puutumatut loodust ja kes vihkasid igasugust sagimist”.

1945 aastaks praktiseerisid Nidas oma kunsti rohkem kui 200 kunstnikku, pooled neist Ida Preisimaalt. Maalijad olid kütkestatud Kura maasääre loodusest, kalameeste tööst, eluviisist ja selle rütmist.
Teine maailmasõda tegi kunstnike residentuuri ajaloole aga lõpu. Muljetavaldav

kollektsioon maale mis kaunistas Blode’i hotelli hävitati 1945 a. alguses, paljude seal elanud ning loonud kunstnike tööd kadusid.

Enamus residentuuri maalijaid säilitasid siiski mõttelise sideme Kura maasääre loodusega ning pärast sõda kui

ei olnud enam võimalik külastada Nidat, maalisid meenutuste järgi.

Nõukogude võim lõi Nidast militaartsooni, mis tähendas et Euroopas kuulsust kogunud kunstnike residentuur hävitati.

Tänapäeval võib tunda isegi kadedust sellise hämmastava ajaloo ees...

Kui arvestada et see ajalugu toimus siinsamas kõikjal meie ümber; et Nida kunstnike koloonia

eksisteeris kunagi ammu.. siis edasine areng kohapeal tundub kui uni või hoopis kui teine elu.

Siiski - kõik see mis Nidas  toimub praegu  ongi uus elu.

1995 aastal taasloodi Nidas Saulius Kruopis’e poolt ja algatusel ekspressiivse plein-air maalimine. 

Taolised plein-air maalimise sessioonid olid vanade traditsioonide tagasitulek ning nüüdseks juba kakskümmend aastat järjest kunstnikud taaskogunevad Nidas. Taoline maalimine on unikaalne traditsioon. kus kunstnikud koondavad harmoonia loodusest kontrastiks tavaühiskonnale, selle tingimustele, kommetele, vulgaarsusele ja inertsile. 
Taasloodud kunstnike residents edendab koostööd ja loomist, samuti nagu kogu Brucke manifesti jätkamist.

Oodatud on kõik kunstnikud erinevatest generatsioonidest, rahvustest,väljenduslaadidest ja zanritest.

Kõik annavad oma loomingus edasi Nida meeleolu,  avastusi ja inspiratsiooni.

Juba kakskümmned aastat on erinevatest riikidest maalikunstnikud kogunenud Nida loomingulises ruumis.

Kakskümmend aastat plein-air organiseerimist tähendab kahtekümmet aastat Nida meeleolu, avastusi ja tunnetust salvestatuna lõuendile.


...